Mitu kastikest vajan minu elektrikilbile?

Üks moodul üürimisobjekti või laadimispunkti kohta

Enamikul juhtudel piisab ühest seadmest iga iseseisva üksuse kohta, mida külalistele üüritakse, ja iga laadimispunkti kohta, mille eest eraldi arveldatakse. Igal üksusel on ju oma QR-kood, oma tariif ja oma arveldus, ja see eeldab moodulit, mis mõõdab täpselt selle üksuse tarbimist ja vajaduse korral selle ka välja lülitab. Kes näiteks üürib välja kolm eraldiseisvat puhkemaja ühel kinnistul, igaühel oma jaotuskilp, paigaldab seega kolm moodulit; kes üürib välja ühe maja, mille juures on kaks laadimispunkti, mille eest eraldi arveldatakse, arvestab need laadimispunktid eraldi objektidena ja jõuab selles näites kokku kolme mooduli juurde.

Olukord muutub ebaselgemaks, kui mitu üksust on ühendatud ühte jaotuskilpi ühe peaühendusega, või kui selle jaotuskilbi rühmad omavahel läbi põimuvad — näiteks kui kahe külalistemaja pistikupesad on samal rühmal. Sellisel juhul ei määra praktiliselt vajalike moodulite arvu külaliste või objektide arv, vaid see, kuidas jaotuskilbi rühmad on juba jaotatud. Paigaldava elektriku tehtud olemasoleva jaotuskilbi kontroll näitab, kas jaotus võimaldab ühendada mooduli iga üksuse kohta, või tuleb rühmad kõigepealt kohandada, enne kui see on võimalik.

Mida NEN 1010 rühmade jaotuse kohta ütleb

Jaotuskilbi jaotus rühmadesse ja nõuded, millele need rühmad peavad vastama, tulenevad NEN 1010-st, madalpingepaigaldiste normist, millel on Bouwbesluit'i kaudu seaduslik staatus. See norm ei määra, kui palju moodulit ühel aadressil vajalikud on — see tuleneb üürimisobjektide ja laadimispunktide arvust —, aga see määrab, kuidas aluseks olev jaotuskilp on ehitatud ja kuidas seda võib kohandada, ja seeläbi kaudselt, kui palju eraldi rühmi on saadaval, millele moodulit ühendada. Paigaldav elektrik konsulteerib selle normiga rühmade jaotuse hindamisel või kohandamisel.