Kes maksab laadimisjaama elektri võrrandiga seotud vara puhul?

Oma tarbimise arveldamine, püsikulude jagamine

Korteriühistu laadimispunkti puhul maksab enamikul juhtudel auto laadija ise tarbitud elektri eest, samal ajal kui laadimisseadme püsikulud — nagu liitumine, kapp ja hooldus — jagatakse omanike vahel vastavalt kokkulepetele, mille korteriomanike üldkoosolek selle kohta teeb. See eristus tarbimise ja püsikulude vahel kordub praktiliselt igas lahenduses, mille korteriühistu laadimispunktide jaoks valib: kes sõidab ja laeb, maksab kWh eest; kes on kaasomanik, panustab seadme endasse, isegi kui tal ei ole elektriautot.

Kuidas seda tarbimist täpselt mõõdetakse ja arvestatakse, sõltub tehnilisest lahendusest, mille korteriühistu on valinud. Jagatud liitumispunkti korral, kus on mitu laadimispunkti, mõõdetakse tarbimist tavaliselt iga laadimispunkti kohta eraldi, nii et arve saab jagada vastavalt sellele, kes tegelikult laadis. Laadimispunkti puhul, mis on ühendatud ühe omaniku enda liitumisega, toimub arveldamine sageli lihtsalt tema enda energialepingu kaudu. Milline variant kehtib ja millised kokkulepped sellega kaasnevad, fikseeritakse tavaliselt korteriomanike üldkoosoleku otsuses laadimisinfrastruktuuri kohta.

Mida RVO ja ACM sellest kirjeldavad

RVO kirjeldab oma elektrisõidukite ja laadimisinfrastruktuuri lehtedel tehnilisi variante, mille abil korteriühistu saab laadimispunkte rajada, sealhulgas lahendusi jagatud liitumise ja iga laadimispunkti alammõõtmisega, ning selgitab, miks see valik on määrav selle jaoks, kuidas tarbimist hiljem saab arvestada. Lisaks on oluline, et korteriühistu, kes edastab elektrit üksikule liikmele, puutub Autoriteit Consument & Markt'i energia ja edastamise teabe kohaselt kokku reeglitega, mis kehtivad elektri edastamisele ühe hoone või kompleksi sees; see mõjutab viisi, kuidas korteriühistu võib laadimispunkti kasutajale tegelikku tarbimist edasi arvestada.